Liikluskindlustuse seaduse järgi on isikukahju kindlustussumma 5,6 miljonit eurot. Aga et oma kannatuste eest õiglast hüvitist saada, tuleb ise oma õigusi täpselt teada või võtta appi jurist.
24. oktoobri „Impulsi“ telesaates käsitleti traagilise liiklusõnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud kahe lapse ema Alice’i lugu (loe juhtunust pikemalt siit). Auto, mille tagaistmel ta sõitis, kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku rekaga, ning õnnetuse tulemusena on Alice halvatud.
Liikluskindlustuse seaduse järgi oleks Alice pidanud saama moraalse kahju hüvitiseks minimaalselt 3200 eurot. Aga Alice ei saanud alguses sentigi.
Olukord muutus, kui Alice leidis endale juristi. Alles siis oli kindlustusfirma valmis mittevaralist kahju hüvitama ning seda isegi kordades suuremas summas, kui on kirjas seaduses. Ja see toob meid probleemi tuumani: tihti on õnnetuses kannatanu suuresti iseenda hooleks jäetud ning tema ainsaks nõustajaks jääb seesama kindlustusfirma, kes peab ohvrile hüvitist maksma.
Kindlustusfirmal puudub samas kohustus informeerida kannatanut hüvitistest, millele tal on õigus, ning seega ei pea nad sentigi hüvitama kahju eest, mille hüvitamist kannatanu ise nõuda ei oska.
See muudabki olukorra niivõrd irooniliseks: kindlustusfirma, kes peaks olema kannatanu abistaja, ei ole kindlasti huvitatud sellest, et enda kasumi arvelt suuremaid hüvitisi maksta. Seega ei seisa kannatanu huvide eest õigupoolest keegi.
Kannatuste hüvitamine on jäetud kindlustusseltside südametunnistusele
Pärast õnnetust on iga kannatanu esmane huvi taastada mingigi normaalsus: tõusta istuma, kallistada oma lapsi, ühel päeval käia ehk ise tualetiski. Ta ei tea kohe kõiki oma õigusi ning tal ilmselt ei jätku jõudu, et neid detaile endale selgeks teha.
Seega, ta ei tea, et võiks võtta ühendust õnnetuse vastaspoole kindlustusega. Ta ei tea, et tema ravi eest ei tasu mitte haigekassa, vaid kindlustusselts. Veel vähem teab ta, et lisaks ravikulude katmisele on kindlustusseltsil kohustus hüvitada talle ka mittevaraline ehk moraalne kahju – sõna otseses mõttes valuraha.
Ja isegi kui ta seda teaks, ei pruugi ta teada seda, et seadusesse kirjutatud 3200 eurot ei ole maksimummäär, mida ta saab valurahana küsida. Kindlustusfirmad maksavad ohvritele üle kümne korra suuremaid summasid, kui paragrahvist järeldada võiks.
Kuigi kindlustusteenuse hea tava järgi peaks kindlustusselts maksma ka selliseid hüvitisi, mida klient ei ole nõudes märkinud, kuid mille kohta kindlustusandja teab, et selle maksmiseks on piisav alus, siis kahjuks seda väga tihti ei tehta.
Viimaste aastate suurimad mittevaralised hüvitised
Loomulikult ei mõtle ükski raske õnnetuse ohver haiglavoodis rahale. Sellist summat, mis väikeste lastega emale hüvitaks, et ta enam oma lapsi kallistada ei saa, ei olegi olemas. Aga selleks, et edasise eluga kuidagi hakkama saada, on mingit kulutused ja seega ka hüvitis siiski vältimatud.
Kindlustusseltside liidu ja kindlustusfondi juhatuse liige Lauri Potsepp on ajalehe Postimees vahendusel tunnistanud, et liiklusõnnetuse korral kindlustusfirmalt hüvitise saamine sõltub ka sellest, kui hästi kannatanu seadusega kursis on, ent kindlustusseltsidel olevat hea tava pakkuda raskemate õnnetuste korral ise hüvitisi, mida kannatanu küsida ei ole osanud.
Samas nendib ta, et pole loogiline kindlustusseltsilt nõuda, et firma maksaks vabatahtlikult suurema summa, kui seaduses ette on nähtud. Eelduslikud kahjusummad on mõeldud selleks, et iga liiklusõnnetuse moraalset kahju ei peaks mõõtma kohtus, kuid need ei ole kindlasti maksimumsummad: kui mittevaraline kahju on eelduslikust summast suurem, tuleb see ikkagi hüvitada.
2021. aastal näiteks esitasid haiglad liikluskindlustusfirmadele 1225 raviarvet ehk siis nii paljude liiklusõnnetuses kannatada saanud inimeste ravi eest tasus kindlustus. Mittevaralist kahju maksti kokku 392 liiklusõnnetuse ohvrile. Hüvitiste summad on viimastel aastatel ületanud seaduses toodud 3200 eurot kümneid kordi.
Käärid seaduses sätestatud hüvitiste ja reaalselt makstavate summade vahel on seega suured. Nii jõuamegi olukorda, kus tavainimene peab tõsisema tervisekahju puhul õiglase hüvitise saamiseks appi võtma juristi, sest kindlustusfirmal endal puudub huvi ja kohustus kannatanut tema õigustest informeerida.
Loodame, et kui uus liikluskindlustuse direktiiv tingib lähiajal liikluskindlustuse seaduse muutmise, siis uues seaduses sätestatakse selgemad reeglid, mis arvestavad ka kohtupraktikat, ning et selline kindlustus- ja kohtupraktikat kajastav info tehakse kõikidele inimesele avalikult kättesaadavaks. Nii ei jää kannatanutele valuraha maksmine enam kindlustusfirmade hooleks ja kannatanud ei vaja enam juristi abi.
_________________________________
Samal teemal on varem pikemalt kirjutanud Postimees: „LUUBI ALL ⟩ Kohustusliku liikluskindlustuse avalik saladus“
Vaata ka: 24.10.2013 eetris olnud „Impulsi" loo kokkuvõte
Foto: Pexels, Masha Raymers
Liikluskindlustuse seaduse järgi oleks Alice pidanud saama moraalse kahju hüvitiseks minimaalselt 3200 eurot. Aga Alice ei saanud alguses sentigi.
Olukord muutus, kui Alice leidis endale juristi. Alles siis oli kindlustusfirma valmis mittevaralist kahju hüvitama ning seda isegi kordades suuremas summas, kui on kirjas seaduses. Ja see toob meid probleemi tuumani: tihti on õnnetuses kannatanu suuresti iseenda hooleks jäetud ning tema ainsaks nõustajaks jääb seesama kindlustusfirma, kes peab ohvrile hüvitist maksma.
Kindlustusfirmal puudub samas kohustus informeerida kannatanut hüvitistest, millele tal on õigus, ning seega ei pea nad sentigi hüvitama kahju eest, mille hüvitamist kannatanu ise nõuda ei oska.
See muudabki olukorra niivõrd irooniliseks: kindlustusfirma, kes peaks olema kannatanu abistaja, ei ole kindlasti huvitatud sellest, et enda kasumi arvelt suuremaid hüvitisi maksta. Seega ei seisa kannatanu huvide eest õigupoolest keegi.
Kannatuste hüvitamine on jäetud kindlustusseltside südametunnistusele
Pärast õnnetust on iga kannatanu esmane huvi taastada mingigi normaalsus: tõusta istuma, kallistada oma lapsi, ühel päeval käia ehk ise tualetiski. Ta ei tea kohe kõiki oma õigusi ning tal ilmselt ei jätku jõudu, et neid detaile endale selgeks teha.Seega, ta ei tea, et võiks võtta ühendust õnnetuse vastaspoole kindlustusega. Ta ei tea, et tema ravi eest ei tasu mitte haigekassa, vaid kindlustusselts. Veel vähem teab ta, et lisaks ravikulude katmisele on kindlustusseltsil kohustus hüvitada talle ka mittevaraline ehk moraalne kahju – sõna otseses mõttes valuraha.
Ja isegi kui ta seda teaks, ei pruugi ta teada seda, et seadusesse kirjutatud 3200 eurot ei ole maksimummäär, mida ta saab valurahana küsida. Kindlustusfirmad maksavad ohvritele üle kümne korra suuremaid summasid, kui paragrahvist järeldada võiks.
Kuigi kindlustusteenuse hea tava järgi peaks kindlustusselts maksma ka selliseid hüvitisi, mida klient ei ole nõudes märkinud, kuid mille kohta kindlustusandja teab, et selle maksmiseks on piisav alus, siis kahjuks seda väga tihti ei tehta.
Viimaste aastate suurimad mittevaralised hüvitised
Loomulikult ei mõtle ükski raske õnnetuse ohver haiglavoodis rahale. Sellist summat, mis väikeste lastega emale hüvitaks, et ta enam oma lapsi kallistada ei saa, ei olegi olemas. Aga selleks, et edasise eluga kuidagi hakkama saada, on mingit kulutused ja seega ka hüvitis siiski vältimatud.Kindlustusseltside liidu ja kindlustusfondi juhatuse liige Lauri Potsepp on ajalehe Postimees vahendusel tunnistanud, et liiklusõnnetuse korral kindlustusfirmalt hüvitise saamine sõltub ka sellest, kui hästi kannatanu seadusega kursis on, ent kindlustusseltsidel olevat hea tava pakkuda raskemate õnnetuste korral ise hüvitisi, mida kannatanu küsida ei ole osanud.
Samas nendib ta, et pole loogiline kindlustusseltsilt nõuda, et firma maksaks vabatahtlikult suurema summa, kui seaduses ette on nähtud. Eelduslikud kahjusummad on mõeldud selleks, et iga liiklusõnnetuse moraalset kahju ei peaks mõõtma kohtus, kuid need ei ole kindlasti maksimumsummad: kui mittevaraline kahju on eelduslikust summast suurem, tuleb see ikkagi hüvitada.
2021. aastal näiteks esitasid haiglad liikluskindlustusfirmadele 1225 raviarvet ehk siis nii paljude liiklusõnnetuses kannatada saanud inimeste ravi eest tasus kindlustus. Mittevaralist kahju maksti kokku 392 liiklusõnnetuse ohvrile. Hüvitiste summad on viimastel aastatel ületanud seaduses toodud 3200 eurot kümneid kordi.
Käärid seaduses sätestatud hüvitiste ja reaalselt makstavate summade vahel on seega suured. Nii jõuamegi olukorda, kus tavainimene peab tõsisema tervisekahju puhul õiglase hüvitise saamiseks appi võtma juristi, sest kindlustusfirmal endal puudub huvi ja kohustus kannatanut tema õigustest informeerida.
Loodame, et kui uus liikluskindlustuse direktiiv tingib lähiajal liikluskindlustuse seaduse muutmise, siis uues seaduses sätestatakse selgemad reeglid, mis arvestavad ka kohtupraktikat, ning et selline kindlustus- ja kohtupraktikat kajastav info tehakse kõikidele inimesele avalikult kättesaadavaks. Nii ei jää kannatanutele valuraha maksmine enam kindlustusfirmade hooleks ja kannatanud ei vaja enam juristi abi.
_________________________________
Samal teemal on varem pikemalt kirjutanud Postimees: „LUUBI ALL ⟩ Kohustusliku liikluskindlustuse avalik saladus“
Vaata ka: 24.10.2013 eetris olnud „Impulsi" loo kokkuvõte
Foto: Pexels, Masha Raymers