Töö ei peaks sind haigeks tegema, aga vahel seda siiski juhtub. Mis on kutsehaigus? Ja kes sellest tekkinud ebamugavused peaks hüvitama? Selgitab Olavi-Jüri Luik.
Öeldakse, et töö konti ei murra. Küll aga võib see juhtuda tööõnnetuse käigus, samuti võib tervisekahjustuse põhjuseks olla kutsehaigus. Mõlemal juhul võib kahju kannatanul tekkida õigus nõuda korralikku hüvitist. Sellest, millised on kahjuhüvitised tööõnnetuse puhul, oleme juba rääkinud. Nüüd võtame kõne alla kutsehaigused.
Tööõnnetuse ja kutsehaiguse vahe näiteks sobib järgmine juhtum. Kui treialil jääb käsi tööd tehes treipingi vahele, on tegemist tööõnnetusega (äkilise sündmusega), aga kui aastaid samas asendis samu töövõtteid tehes tekivad lihaste või kõõluste kahjustused (aeglaselt arenev protsess), on tegemist kutsehaigusega.
Seega on kutsehaigus pikemaajaliselt tekkiv terviserike, mille põhjuseks on tööga seotud füüsiline, keemiline, füsioloogiline, bioloogiline tegur. Tihti eksisteerib ühel töötajal ka mitu kutsehaigust.
Vahet tuleb teha ka tööst põhjustatud haigestumisel (aastal 2019 registreeriti 57 juhtumit) ja kutsehaigusel (aastal 2019 registreeriti 34 juhtumit). Tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Kutsehaiguseks haiguse nimetamisel on oluline, et see oleks kutsehaiguste loetelus.
Näitena levinud kutsehaigustest saab välja tuua järgmised:
Kutsehaiguse põhjused tuvastab tööandja, kes peab selleks läbi viima uurimise, milles osaleb töökeskkonnavolinik. Selline uurimistulemus esitatakse kannatanust töötajale ja Tööinspektsioonile.
Peale selle on kutsehaiguse saanud töötajal õigus nõuda tööandjalt ka kõigi tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms) kui ka raviprotseduuride kulu hüvitamist ning lisaks veel töövõimetushüvitist.
Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.
Juhul kui tööandja on õigusjärgluseta likvideeritud, siis hüvitab kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse või surma tõttu tekitatud varalise kahju isikule Sotsiaalkindlustusamet.
Esiteks saab kohtupraktikast näitena tuua juhtumi, kus töötaja töötas freespingi operaatorina ning tal diagnoositi füüsilisest ülekoormusest õlavöötmele tingitud haigestumine. Tööandja ütles töötaja töövõime halvenemisest tingituna töölepingu üles. Kohus mõistis töötajale välja ühekordse hüvitise 18 182,86 eurot ja igakuise hüvitise 499,38 eurot.
Teises lahendis põhjustas kutsehaiguse (ülekoormushaigus) töötamine õmblejana, mille käigus esinesid sundasendid, koormus ja ühetaolised käte liigutused. Kohus mõistis välja ühekordse hüvitisena 13 223,39 eurot ja igakuise hüvitisena 495,50 eurot.
Kolmandas lahendis mõisteti raietöölise kasuks, kellel oli diagnoositud ülekoormushaigus kombineerituna vibratsiooni toime nähtudega, välja ühekordne hüvitis summas 14 552,30 eurot ja igakuine hüvitis 355,95 eurot.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puudumine on suur praktiline probleem. Ilma vastava kindlustuse olemasoluta eksisteerib tööandjatel motiiv tööl toimunu asjaolusid varjata. Tihti lõpetatakse kutsehaiguse tuvastamisel töötajaga tööleping, sest ta ei suuda enam tööülesandeid täita. Nii sattub töötaja piltlikult öeldes vihma käest räästa alla, sest esiteks on ta tööst tekkinud sündmuse tõttu ilma sissetulekuta ning teiseks seisab vajaduse ees minna kohtusse vaidlema finantsiliselt võimekama tööandjaga.
Lisaks tundub, et kutsehaiguste puhul eksisteerib suur hulk latentseid ehk peidetud juhtumeid, kus töötajad ei julge tööandjate vastu minna, kartes enda töökoha pärast. Kohustusliku kindlustuse olemasolul selline hirm puuduks.
Nimetatud probleemile on varem tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll. Kuigi viidatud artikkel on aastast 2011, on probleemistik tänaseni sisuliselt muutumatu.
Mõnevõrra teeb olukorda lihtsamaks see, et nii mõnelgi tööandjal sõlmitud vabatahtlik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Sageli muudab see tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud kahju hüvitamise kannatanutele kiiremaks ja kergemaks. Moraalse kahjuga seoses ei pruugi see aga aidata. Siin tuleb hüvitise saamiseks endiselt pöörduda kohtusse.
Mis on kutsehaiguse ja tööõnnetuse vahe?
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kui tööõnnetus on tervisekahjustuse saamine tööprotsessi käigus ning tegemist on ootamatu ja äkilise sündmusega, siis kutsehaigusele on iseloomulik aeglane ja järkjärguline tekkimine.Tööõnnetuse ja kutsehaiguse vahe näiteks sobib järgmine juhtum. Kui treialil jääb käsi tööd tehes treipingi vahele, on tegemist tööõnnetusega (äkilise sündmusega), aga kui aastaid samas asendis samu töövõtteid tehes tekivad lihaste või kõõluste kahjustused (aeglaselt arenev protsess), on tegemist kutsehaigusega.
Seega on kutsehaigus pikemaajaliselt tekkiv terviserike, mille põhjuseks on tööga seotud füüsiline, keemiline, füsioloogiline, bioloogiline tegur. Tihti eksisteerib ühel töötajal ka mitu kutsehaigust.
Vahet tuleb teha ka tööst põhjustatud haigestumisel (aastal 2019 registreeriti 57 juhtumit) ja kutsehaigusel (aastal 2019 registreeriti 34 juhtumit). Tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Kutsehaiguseks haiguse nimetamisel on oluline, et see oleks kutsehaiguste loetelus.
Näitena levinud kutsehaigustest saab välja tuua järgmised:
- kuulmiskahjustus seoses mürarikka töökeskkonnaga;
- arvutitööst tekkinud pingeid kätes, kaelas ja õlavöötmes;
- nahakahjustused ja allergiad, mille on põhjustanud kokkupuuted kemikaalidega töökeskkonnas;
- kloorlubjast põhjustatud küünekahjustused;
- raskustega tegelemisest tekkivad haigused;
- kopsuhaigused, mis tekivad töökeskkonna ainetest (mineraaltolm, aerosoolid, gaasid jne) jne.
Kutsehaiguse tuvastamisel on abiks töötervishoiuarst
Tööandjad on kohustatud korraldama töötajatele regulaarseid tervishoiukontrolle, kui töötaja tervist võivad mõjutada järgmised nähtused:- müra;
- vibratsioon;
- elektromagnetväljad;
- tehislik optiline kiirgus;
- ioniseeriv kiirgus;
- ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid, sealhulgas kantserogeenid ja mutageenid;
- bioloogilised ohutegurid;
- kuvariga töö;
- raskuste käsitsi teisaldamine;
- töö pidevas sundasendis, sealhulgas istuvas või seisvas asendis;
- muu ohutegur või töö laad.
Kutsehaiguse põhjused tuvastab tööandja, kes peab selleks läbi viima uurimise, milles osaleb töökeskkonnavolinik. Selline uurimistulemus esitatakse kannatanust töötajale ja Tööinspektsioonile.
Millist hüvitist saab tööandjalt nõuda?
Igal inimesel, kes saab kutsehaiguse ja kannatab seetõttu valu ja vaeva, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju.Peale selle on kutsehaiguse saanud töötajal õigus nõuda tööandjalt ka kõigi tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms) kui ka raviprotseduuride kulu hüvitamist ning lisaks veel töövõimetushüvitist.
Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.
Juhul kui tööandja on õigusjärgluseta likvideeritud, siis hüvitab kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse või surma tõttu tekitatud varalise kahju isikule Sotsiaalkindlustusamet.
Reaalsed numbrid ehk hüvitiste näited kohtupraktikast
Eesti kohtupraktika on kutsehaigustega seni üsna vähene, sest kannatanud ei ole osanud enda õiguste eest piisavalt seista. Leidub küll kolm näidet, kus kutsehaiguse saanule siiski moraalse kahju hüvitis välja mõisteti.Esiteks saab kohtupraktikast näitena tuua juhtumi, kus töötaja töötas freespingi operaatorina ning tal diagnoositi füüsilisest ülekoormusest õlavöötmele tingitud haigestumine. Tööandja ütles töötaja töövõime halvenemisest tingituna töölepingu üles. Kohus mõistis töötajale välja ühekordse hüvitise 18 182,86 eurot ja igakuise hüvitise 499,38 eurot.
Teises lahendis põhjustas kutsehaiguse (ülekoormushaigus) töötamine õmblejana, mille käigus esinesid sundasendid, koormus ja ühetaolised käte liigutused. Kohus mõistis välja ühekordse hüvitisena 13 223,39 eurot ja igakuise hüvitisena 495,50 eurot.
Kolmandas lahendis mõisteti raietöölise kasuks, kellel oli diagnoositud ülekoormushaigus kombineerituna vibratsiooni toime nähtudega, välja ühekordne hüvitis summas 14 552,30 eurot ja igakuine hüvitis 355,95 eurot.
Eesti pole suutnud rohkem kui 20 aastaga kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust
Kuigi aastatel 1913–1940 kehtis Eestis kohustuslik tööõnnetuskindlustus ja hetkel kehtib kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ka paljudes Euroopa riikides, ei ole Eesti poliitikud suutnud viimase rohkem kui 20 aastase vaidluse jooksul sarnast seadust vastu võtta.Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puudumine on suur praktiline probleem. Ilma vastava kindlustuse olemasoluta eksisteerib tööandjatel motiiv tööl toimunu asjaolusid varjata. Tihti lõpetatakse kutsehaiguse tuvastamisel töötajaga tööleping, sest ta ei suuda enam tööülesandeid täita. Nii sattub töötaja piltlikult öeldes vihma käest räästa alla, sest esiteks on ta tööst tekkinud sündmuse tõttu ilma sissetulekuta ning teiseks seisab vajaduse ees minna kohtusse vaidlema finantsiliselt võimekama tööandjaga.
Lisaks tundub, et kutsehaiguste puhul eksisteerib suur hulk latentseid ehk peidetud juhtumeid, kus töötajad ei julge tööandjate vastu minna, kartes enda töökoha pärast. Kohustusliku kindlustuse olemasolul selline hirm puuduks.
Nimetatud probleemile on varem tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll. Kuigi viidatud artikkel on aastast 2011, on probleemistik tänaseni sisuliselt muutumatu.
Mõnevõrra teeb olukorda lihtsamaks see, et nii mõnelgi tööandjal sõlmitud vabatahtlik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Sageli muudab see tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud kahju hüvitamise kannatanutele kiiremaks ja kergemaks. Moraalse kahjuga seoses ei pruugi see aga aidata. Siin tuleb hüvitise saamiseks endiselt pöörduda kohtusse.