Tõsiseid ravivigu raporteeritakse Eestis aastas paarsada, kuid see on vaid nende vigade arv, millest inimesed päriselt teada annavad. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni esindaja, peakohtuarst Marika Väli sõnul menetles ekspertkomisjon 2021. aastal 168 ravivea avaldust ja tuvastas vajakajäämisi 42 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 28.

Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik toob aga välja statistika, mis näitab, et USAs esineb ravivigu kõikidest hospitaliseeritud juhtumitest umbes 3%-l, millest omakorda umbes 10% viib patsiendi surmani. Soome patsiendikindlustuse süsteemi kaudu registreeritakse aastas umbes 9000 ravivea nõuet.  Eestis aga on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis viimastel aastatel registreeritud alla 200 juhtumi. Põhjanaabrite rahvaarv on 4,2 korda suurem kui meil, seega tekib küsimus, kas neil esineb ravivigu tõesti kümme korda rohkem.

“Eesti arstid on küll väga tublid ja head, aga ega nüüd kümme korda nad ka paremad ei ole kui Soome arstid, mis tähendab, et eelduslikult on Eestis hästi palju mittedeklareeritud ravivea juhtumeid," nentis Luik. "Võrreldes Soome ja Eesti rahvaarvu, võiks eksperdikomisjonile esitatavate kaebuste arv meil tegelikult olla umbes 2000, mitte 200."

Järelikult jätavad Eesti inimesed raviveast lihtsalt teatamata.

Ravivigadest jäetakse teatamata hirmu ja rahapuuduse tõttu

Sellel, miks kannatanud ravivigadest ei teata, on Luige sõnul mitmeid põhjuseid. Esmalt toob vandeadvokaat välja, et kui võrrelda finantsilist poolt, on suurhaigla versus patsient finantsiliselt väga ebavõrdses positsioonis.

“Kui suure haigla töötaja teeb mingisuguse vea, on suurhaiglal raha palgata terve armee advokaate, keskmisel inimesel aga mitte,” selgitas Luik. “Järgmine teema on infomonopol: arstid spetsialistidena teavad ja tunnevad, kas tegemist on organismi eripära, tüsistuste või raviveaga, kuid tavainimene ei ole spetsialist ja tal on raske orienteeruda.”

Kindlasti ei saa alahinnata sedagi, et keskmine inimene mõtleb: ma vajan veel arstiabi ja pean sama arsti juurde minema. “Kardetakse, et tulevikus ei saa äkki piisavalt head arstiteenust, kui arsti peale kaevata, eriti kui silmas pidada, et väiksemates kohtades tunnevad kõik kõiki – Eesti on pisikene ühiskond,” nentis Luik. “Kõik need nüansid kokku tekitavadki alanõuete esitamise kui statistikat Soomega võrrelda.”

Mis on raviviga ja mis tüsistus?

Mitte iga soovimatu meditsiiniline tagajärg pole aga tingimata raviviga. “Tüsistus on laiem mõiste – see on igasugune meditsiiniline komplikatsioon, mis võib olla raviviga, aga ei pruugi olla,” jätkas Luik.

Eesti arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa täpsustas: “Kõige üldisemalt on raviviga diagnoosimise või ravi käigus tekkinud tervisekahju, mida oleks saanud vältida. Tüsistus on tervisekahju, mis võib tekkida ka siis, kui kõik on õigesti tehtud.”

Diagnoosimise vigade näitlikustamiseks toob Luik välja olukorra, mille puhul läheb pikaajalise taimetoitlase vere rauasisaldus ühtäkki väga madalaks. Arst eeldab, et põhjuseks on taimetoitlus (ehkki varem pole see probleeme valmistanud), aga märkamata jääb teine rauasisalduse kukkumise sage põhjus – vähk. "Oleks arst õigel ajal – kui tuldi kaebustega ja nähti, et rauasisaldus on väike – teinud täiendavad testid, oleks ta aru saanud, et tegu on vähiga ja oleks saanud inimest õigeaegset ravima hakata," nentis Luik.

Teise näitena tõi Luik välja vea laboriseadmes: inimesel olid komplikatsioonid, laboriseadmes testiti tema proove, vastused näitasid, et kõik on korras, aga tegelikult ei olnud korras, sest seadmed olid valesti seadistatud. "Oleks õigesti seadistatud, oleks teada saadud, mis on normist ära ja inimest oleks saanud varem ravida," märkis vandeadvokaat.

Selgete ravivigadena toob Luik näiteks juhud, kus lõhutakse operatsiooni käigus mõni teine siseorgan või amputeeritakse vasaku jala asemel parem jalg või jäetakse operatsioonil patsiendi kehasse mingisugune instrument: nõel, klamber vms. "Eesti arstid on üldmõistes väga heal tasemel ja teevad head tööd, aga igas töös tuleb paraku vigu ette," rõhutas Luik. Tema sõnul on ravivead inimlikud eksimused – keegi arstidest ei kahjusta patsienti ju meelega.

Tüsistuste puhul kompensatsiooni ei saa

Raviveal ja tüsistusel on oluline vahet teha, sest tüsistustest tekkivat tervisekahju ei kompenseerita.  "Inimeste organismid reageerivad ravimitele ja ka ravile erinevalt – mõnel võtabki tervenemine kauem aega," selgitas Luik. "Ka operatsioonide puhul kaasnevad alati riskid, näiteks võib teatud operatsiooniga tekkida põie pidamatus. Need on tüsistused, mis ei sõltu sellest, kas arst teeb midagi valesti, vaid teatud protseduuride puhul selliseid asju lihtsalt juhtub.”

Kas tegu on raviveaga või mitte, otsustab nõuandva õigusega ekspertide kogu esitatud dokumentide alusel. Kui patsiendil tekib tervishoiuteenuse osutamisega seotud tervisekahju, võib ta nõuda hüvitist kas otse raviasutuselt või kohtu kaudu, kuid peab seejuures ise kohtule tõendama, et tervisekahju tekkis tervishoiuteenuse osutamise käigus tehtud vea tõttu.

Olavi-Jüri Luik on oma töös kogenud, et kui raviviga on juba vaieldamatult tuvastatud – mis on väga keeruline –, leitakse sellest edasi reeglina kompromiss patsiendi ja raviasutuse vahel. "Tervishoiuteenuse osutaja ei soovi kindlasti sellist asja kohtusse lasta, üldreeglina leitakse kompromiss," nentis Luik. Tema kinnitusel on Eestis suhteliselt vähe kohtupraktikat, kus on kohtulahendiga tervishoiuteenuse osutajalt hüvitis välja mõistetud – pigem klaaritakse niisugused asjad kompromissiga enne kohut ära.

"Patsiendile tekkinud kahju võib olla kaht liiki: kui midagi läks valesti operatsiooni ajal, tekib inimesele esiteks varaline kahju," selgitas Luik. "See on tehniline küsimus, missugused on kulud: täiendavad ravimid, abiseadmete vajadus, võimalik töövõimetus. Teine on mittevaraline ehk moraalne kahju – läbi elatud valu ja vaev, mis on subjektiivne."

Ravivea puhul küündivad hüvitised kümnetesse tuhandetesse eurodesse

Kui raviviga on tõendatud, siis rahaliste hüvitiste piirmäärasid seadusega paika pandud ei ole, summad olenevad olukordadest. "Raskematel juhtudel – kui rääkida moraalse kahju hüvitisest – on minu praktikas patsiendile ka 50 000-eurost hüvitist tasutud, aga siis peab olema tegemist juba raske juhtumiga," tõi Luik välja. Tavalised mittevaralise kahju hüvitised on kindlasti väiksemad. "Saksamaal seevastu mõistetakse mittevaralise kahju hüvitiste praktikas hüvitisi välja (mitte ainult arsti vigade puhul) 10-12 korda suuremates ulatustes kui Eestis," kõrvutas vandeadvokaat.

Üks põhjus, miks Eestis makstavad hüvitised teistele riikidele alla jäävad, peitub selles, Eestis on seni puudunud nn patsiendikindlustus. Lootus on, et olukord muutub, kui 1. juulil 2024 viimaks jõustub riigikogus vastu võetud seadus tervishoiuteenuse osutaja (raviasutuse) vastutuskindlustuse ehk patsiendikindlustuse loomiseks.

"2024. aasta juulis jõustuva tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse (mida on nimetatud ka patsiendikindlustuseks) sisu on tegelikult see, et kõikidel arstidel on analoogne vastutuskindlustus nagu on autoomanikel liikluskindlustus," selgitas Luik. "Seega, kui pärast seaduse jõustumist tuvastatakse raviviga, siis arsti eest hüvitab kahju tema kindlustusandja."

Arstidel kaob vandeadvokaadi sõnul seeläbi motiiv ravivigasid peita, kuna isiklikku varalist vastutust ei ole – kindlustusselts hüvitab. "Tänane probleem on seegi, et arstid ei saa üksteise vigadest õppida, sest iga arst on huvitatud võimalikult vähe rääkimisest – sellest sõltub ju haigla või tema isiklik rahakott," nentis Luik. "Kui uus seadus jõustub, saavad vähemalt arstid üksteise vigadest palju vabamalt õppida."

Teine pluss on see, et tõenäoliselt ei pea tavainimene enam süsteemi vastu võitlema, sest luuakse süsteem, mis kannatanut toetab. 

Uus seadus reguleerib ravivigade kompenseerimist

Seadus lubab patsiendil ravivea korral hüvitist saada, samuti luuakse vaktsiinikahju korvamise süsteem. Sätestatakse tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse põhimõtted ja korraldus, samuti patsiendile hüvitamisele kuuluva kahju alused ja ulatus. Kahjujuhtumi korral, kus patsiendi ravimisel oleks tervisekahju olnud võimalik vältida, hakkab nõude asjaolusid hindama kindlustusandja. Kindlustussumma kahju kannatanud patsiendi kohta on kuni 100 000 eurot, kogu üheaastase kindlustusperioodi kohta kolm miljonit eurot. Seadusega kehtestatakse ka miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, sealhulgas luuakse teabe analüüsi süsteem, et ennetada ohu- ja kahjujuhtumeid.

Olavi-Jüri Luik võrdleb uue seadusega jõustuvat olukorda liikluskindlustusega. "Autode plekimõlkimistega seotud kohustuslik kindlustus kehtib aastast 1993, kuid enne seda klatiti kõik juhtumid omavahel ära," lausus Luik. "Toona jäeti samamoodi väga paljude kahjude eest hüvitis küsimata, põhimõttel “kuidas ma ikka küsin, temalt ei ole ju midagi võtta." Nüüd on meil kindlustussüsteem, ja tänasel päeval ei näe enam keegi probleemi küsida naabri kindlustusandjalt hüvitist, kui ta tekitab autole kahju."

Katrin Rehemaa kinnitusel on igati loogiline, et rahalist hüvitist saab edaspidi nõuda ainult raviasutuselt, mitte arstilt isiklikult, sest arstid töötavad ravimeeskonnas. "Kahju hüvitab siis kindlustus, mitte haigla ning nii saab patsient hüvitist tunduvalt lihtsamalt ja kiiremini kui kohtus käies," märkis dr Rehemaa. "Patsient peab kindlasti saama hüvitist kui tervisekahju on tekkinud ja nõue põhjendatud. Meditsiinis on palju ohte ja riske ning vigu täielikult vältida ei saa, kuid selle poole tuleb püüda."

____________________________________________
Artikkel on refereeritud 06.12.22 ajalehes Pealinn ilmunud pikemast loost.
Foto: Pexels, Anna Shvets